Populaarsetes psühholoogia valdkondades kiputakse sageli koostama erineva nimega küsimustikke. Sageli mõõdavad need küsimustikud tegelikult sama nähtust. Sellisele ülemääratuse probleemile juhiti esimest korda tähelepanu intelligentsuse mõõtmisel. Kelley (1927) kurtis, et intelligentsus jääb intelligentsuses, ükskõik kas seda nimetatakse võimeks, tarkuseks või nutikuseks. Hiljutised tööd kinnitanud, et tõepoolest mõõdavad erinevad intelligentsuse instrumendid sama fenomeni. Sarnane ülemääratus on tekkinud ka teiste nähtuste puhul – nii negatiivse afekti kui ka impulsiivsuse mõõtmiseks on loodud rohkem küsimustikke kui tegelikult vaja.
Siinkohal vaatleme ülemääratust ülekaalu uurimisvahendite seas. Ülekaalu suure leviku tõttu on kasvanud püüdlused välja selgitada rasvumise psühholoogilisi mehhanisme. Selle tarvis on teadlased loonud mitmesuguseid populaarseid söömiskäitumise küsimustikke. Nagu varasem kogemus näitab, võib küsimustike viia ülemääratuseni – erinevate nimedega küsimustikud mõõdavad tegelikult ühte ja sedasama nähtust. Selline nimede rohkus võib uuringutulemusi killustada ning takistab teaduse progressi. Pakkusin oma hiljutises ülevaateartiklis, et erinevate erinevate nimedega küsimustikud mõõdavad sama nähtust (Vainik, Dagher, Dubé, & Fellows, 2013). Käesolev töö kontrollib seda ideed. Lisaks uurime, et äkki on mõnel küsimustikul siiski ka midagi unikaalset pakkuda.
Kirjanduse ülevaate põhjal võiks pigem kahtlustada sarnasust. Küsimustikel on küll erinevad nimed nagu toidu võim inimese üle, emotsionaalne söömine, liigsöömine, väliste signaalide põhine söömine, söömispidurdamatus ja söömisimpulsiivsus. Samas leidsime, et pigem on need küsimustikud omavahel väga sarnased, kui olime analüüsinud nende definitsioone ja varasemaid omavahelisi korrelatsioone (Tabel 1). Definitsioonide sarnasuse järgi andsime ühisosale nimeks kontrollimatu söömine (UE, Uncontrolled Eating).
Samas leidub ka küsimustikes erinevusi. Omavahel äravahetamiseni sarnased küsimustikud võiksid sarnaselt korreleeruda ka väliste kriteeriumitega nagu kehamassiindeks (KMI). Ometi korreleeruvad mõned küsimustikud madalamalt kui teised (Tabel 1). See vihjab, et igas küsimustiks on peidus ka unikaalset infot.
Isegi kui kõik küsimustikud osutuvad suuresti väga sarnaseks, võivad nad ometi erineda oma raskuse poolest. Raskus tähendab seda, et kuivõrd rängale kontrollikaole küsimustikud keskenduvad. Nimelt on välja pakutud teooria, et kontroll söömise üle kaob järkjärgult. Kõigepealt inimesed liialdavad toiduga märkamatult ja aeg-ajalt. Seejärel toimub liialdamine sagedamini ja inimesed märkavad seda, kuid ei suuda end kontrollida.
Kui liialdamine ja kontrollikadu muutub pidevaks, kujuneb neil välja liigsöömishäire (Joonis 1A). Meid huvitas, kas eelmainitud mudel võib ka küsimustikest välja tulla (Joonis 1B). Nimelt on semantiliselt ülalmainitud küsimustike üksikväited erineva raskuskeskmega – mõnedes nõustub inimene, et mõnikord ta natuke liialdab ja teistes tõdeb ta, et ei suuda kohe üldse oma söömist kontrollida. Küsimustike raskusastme teadmine võimaldab valida vastavalt valimile kõige sobivama küsimustiku.
Analüüsimiseks kasutati kahte valimit – veebiuuringus osalenud Eesti (n=740) ja Kanada (n=456) naised (Joonis 1). Naistele keskenduti seetõttu, et meesvastajaid oli liiga vähe ning vähemalt ühe küsimustiku struktuur oli meeste puhul teistsugune. Kahe riigi valimi kasutamine võimaldas ühe valimi peal saadud tulemusi teisel kinnitada ja võtta kontrolli alla keeleruumi iseärasused.
Küsimustike sarnasuse ja unikaalsuse statistiliseks eristamiseks kasutasime bifaktor analüüsi. Bifaktor analüüs eraldab väidete hajuvuse jagatud ühisosaks ning unikaalseteks alakomponentideks. Lisaks võimaldab bifaktor analüüs hinnata alakomponentide unikaalset panust KMI-sse. Küsimustike raskusastme hindamiseks kasutasime üksikvastuste teooriat (Item Response Theory), mis võimaldab hinnata iga üksikväite raskusastet. Nende üksikväidete raskusastmete keskmistamise teel leidsime küsimustike keskmise raskusastme. Bifaktor analüüs näitas, et küsimustikud on tõepoolest väga sarnased – pea kõik väited mõõtsid ühist nähtust – kontrollimatu söömine (Joonised 2 ja 3). Samuti korreleerus enamasti ainult kontrollimatu söömine KMI-ga. Üksnes paari küsimustiku unikaalne info seletas ära ka lisavariatsiooni KMI-ga. Tulemuste usaldatavust tagab nende ilmnemine mõlemas valimis.
Küsimustike sarnasus võimaldas läbi viia ka raskusastme analüüsi (Joonis 4). Eesti valimil selgus, et küsimustikud erinevad üksteisest oma raskusastme poolest – söömisimpulsiivsus mõõdab kontrollimatu söömise lahjemaid vorme, toidu võim ja emotsionaalne söömine mõõdavad keskmist raskusastet, ning liigsöömisküsimustik kõige raskemaid vorme. Kanada valimil küsimustikud omavahel ei erinenud. Eesti valimi tulemuste puhul saab oletada, et Kanada uuringusse sattusid ainult keskmist raskusastet mõõtvad küsimustikud.
Tulevase teaduspraktika jaoks saab järeldada seda, et enamjaolt on analüüsitud toiduküsimustikud väga sarnased ja seega võib ühe küsimustikuga saadud tulemusi laiendada ka teisele. See teadmine hoiab oluliselt kokku tulevast teadusraha! Muidugi on põhimõtteliselt võimalik, et mõni tulemus kehtib vaid ühe küsimustiku kohta. Kuid sellist argumenti peab eraldi demonstreerima.
Raskusastmete efekti demonstreerimine võimaldas esimest korda pakkuda empiirilist tuge söömiskontrolli kao järkjärgulisele mudelile. Kui mudel saab veel tuge, võib sellest olla kasu teraapia valimisel. Iga inimese teraapiat saab reguleerida vastavalt sellele, kui kaugele tema kontrollikadu on arenenud. Inimese kontrollikao hindamiseks on vaja valida talle sobiv instrument – praegu hindavad mõned instrumendid pigem madalat ja teised pigem kõrget kontrollikadu. Valet instrumenti valides võib tekkida nö lae või põrandaefekt ning inimene jääb instrumendi skaalast välja. Näiteks võib küsimustik keskenduda ainult suurele kontrollikaole, eristamata kas inimesel on madal või keskmine kontrollikadu. Kõige mõistlikum oleks olemasolevad küsimustikud kombineerida korralikuks uueks küsimustikuks, mis katab ära kogu kontrollikao raskuse spektri. Kuid see on juba järgmise artikli teema.
Kokkuvõttes on ülemääratuse risk suurem just populaarsetes uurimisvaldkondades, kus erinevad teadlased annavad samale põnevale nähtusele erinevaid nimesid. Mitme eri nime kasutamine põhjustab aga segadust ning potentsiaalselt raiskab teadusraha, kuna mitu uurimisrühma võivad erinevate nimede all uurida sama asja. Selle vältimiseks on ülemääratuse probleemile tähelepanu pööratud mitmes teises valdkonnas, nagu intelligentsus, negatiivne afekt ja impulsiivsus. Käesolev artikkel on esimene, mis tegeleb ülemääratuse probleemiga ülekaalu valdkonnas, kasutades selleks kaasaegseid statistilisi tehnikaid. Kahe valimi peal saadud tulemused näitasid, et ka siin valdkonnas esineb ülemääratuse probleem. Samas mõnikord pakub mõni küsimustik lisaväärtust – näiteks tuues välja unikaalseid lisakomponente või keskendudes ainult teatud raskusastmele. Tulemusena saavad ülekaalu uurijad nüüd targemini oma uuringutesse kontrollimatut söömist mõõtvaid küsimustikke valida.
Viited:
Davis, C. (2013). From Passive Overeating to “Food Addiction”: A Spectrum of Compulsion and Severity. ISRN Obesity, 2013, e435027. doi:10.1155/2013/435027 http://www.hindawi.com/journals/isrn/2013/435027/
Kelley, T. L. (1927). Interpretation of educational measurements. Oxford, England: World Book Co. http://cda.psych.uiuc.edu/kelley_books/kelley_interpretation_1927.pdf
Vainik, U., Dagher, A., Dubé, L., & Fellows, L. K. (2013). Neurobehavioural correlates of body mass index and eating behaviours in adults: A systematic review.Neuroscience & Biobehavioral Reviews, 37(3), 279–299. doi:10.1016/j.neubiorev.2012.11.008 http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0149763412001984
Vainik, U., Neseliler, S., Konstabel, K., Fellows, L. K., & Dagher, A. (2015). Eating traits questionnaires as a continuum of a single concept. Uncontrolled eating.Appetite, 90, 229–239. doi:10.1016/j.appet.2015.03.004. http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0195666315000987
Leave a Reply