Esimest korda juhtusin ma teadvuse uurimisega kokku ülikoolis õppimise ajal (1974-1979). Kirjutasin diplomitöö sellest, kuidas teadvus ehk refleksioon ehk ettekujutus enda ja teiste olendite mõttemaailmast tekib ja mis rolli ta mängib indiviidi mõtlemises ja ühiskonnas. Mulle tundub, et sel ajal ei kahelnud keegi, et teadvus on eelkõige sotsiaalne fenomen, mis tekib ühiskondlike olendite omavahelise suhtlemise ja ühise tegevuse käigus. Lisaks tuntud psühholoogide ja filosoofide teooriatele huvitas mind mänguteooria ja teadvuse vahekord (Thomas Schelling, Vladimir Lefevre) ning katsed mudelleerida arvutil mitme eesmärgipäraselt tegutseva agendi käitumist (Fogel, Owens, Walsh, 1966). Uuesti kohtusin teadvuse uurimisega umbes seitse aastat tagasi Talis Bachmanni laboris. Vahepeal olid juhtunud mõned huvitavad lood. Oli tekkinud uus (loodus)teaduslik teadvuse uurimine. Francis Crick koos noore sõbra Christof Kochiga (Crick & Koch, 1990) olid jõudnud arvamusele, et teadvusel peab olema mingi lihtne neurobioloogiline korrelaat ja seda on kõige parem otsida nägemistaju katsete abil. Selleks tuleb ainult tuntud vastusevariandid „nägin” – „ei näinud” asendada variantidega „teadvustasin” – „ei teadvustanud” ja vaadata, kuidas aju aktiivsus nendel juhtudel erineb. Mulle ei tundu see eriti tark mõte. Põhiliselt uuritakse ikka, kuidas organism reageerib nägemisstiimulile, ükskõik kas vastuseklahvile on kirjutatud „teadvustasin” või midagi muud. Siiski on viimase 20 aasta jooksul tehtud tuhandeid selliseid katseid. Erilist selgust teadvuse olemuse kohta nad toonud ei ole. Järelikult tuleb neid veel palju teha.
Umbes samal ajal (1995) oli David Chalmers leiutanud „teadvuse raske probleemi”. Probleemi olemus on selles, et kuidas ajus toimuvad füüsikalised, keemilised ja infotöötluse protsessid võiks seletada aju omaniku subjektiivseid tundeid ja mõtteid. Aju võiks ju täita kõiki oma objektiivseid funktsioone ilma mingite subjektiivsete muljeteta! Kas on mingit võimalust Chalmersi „rasket probleemi” lahendada? Loodusteaduse vaatepunktist tundub see üsna võimatu, loodusteaduses pole ju olemas selliseid asju nagu „subjektiivne mulje”. Reaalsem variant on sotsiaal- või humanitaarteadused. Tõepoolest, umbes 100 aastat tagasi avaldas G. H. Mead mitu artiklit sellest, kuidas inimeste (või muude organismide) tegutsemine ühises keskkonnas sunnib prognoosima teiste olendite käitumist ja selle aluseks olevat ettekujutust maailmast. Ja kuna teistel on mingi ettekujutus minust, siis ma omandan niimoodi ka ettekujutuse endast kui tegutsevast ja mõtlevast olendist, kellel on mõtted, tunded ja muud sellised asjad. Muidugi ei saa sellistelt teooriatelt nõuda liiga palju, näiteks kirjeldust, mis tunne on olla David Chalmers. Ma arvan, et Chalmers ja loodusteaduslikud teadvuseuurijad võtavad liiga täht-tähelt oma introspektiivseid muljeid. On tõsi, et enamus meie kultuuri inimesi usuvad, et neil on teadvus (kui nad on psühholoogi juures käinud, siis võib neil olla ka alateadvus). Aga see ütleb väga vähe, mis asi see teadvus on, kust teda otsida ja kas ta üldse päriselt olemas on. Palju on ka inimesi, kes pole teadvusest midagi kuulnud ja paljud usuvad, et jumal neid juhib või kurat kiusab. Võib-olla tuleks otsida hoopis kuradi füüsikalisi või bioloogilisi korrelaate? Muidugi on nii teadvuse kui ka kuradi puhul midagi tegemist inimese ajuprotsessidega, aga see pole põhiline. Minu meelest on mõistlikum küsida, miks inimesed niimoodi arvavad? Ja see on suurel määral sotsiaalteaduste probleem.
Cricki korrelaatide idee võib tunduda päris mõistlik kui seda väga vabalt tõlgendada. Kui me uurime piisavalt palju igasuguseid teadvusega seoses olevaid nähtusi, siis viib see ilmselt paremale arusaamisele sellest asjast, mida teadvuseks nimetatakse. Nagu igasuguste „eluga” seotud nähtuste uurimine aitas kunagi mõista, mis asi elu on. Aga vaevalt oleks samale tulemusele viinud ühekülgne „elu korrelaatide” otsimine, näiteks elusate ja surnud konnade võrdlemise teel.
Teadvuse loodusteaduslike uurijate seltskonnas on tähtsal kohal Giulio Tononi ja tema teadvuse matemaatiline mudel. See lähtub introspektsiooni abil leitud „teadvuse aksioomidest”, mille põhjal on konstrueeritud „postulaadid”, millele peaks vastama füüsikaline süsteem, et see võiks tekitada aksioomidele vastavat „teadvust”. Nende postulaatide abil on mingil viisil defineeritud näitaja, mida nimetatakse integreeritud informatsiooni hulgaks. See number (kui seda oleks võimalik arvutada) peaks näitama, millisel määral omab vaadeldav süsteem teadvust. Ma üritasin Tononi loogikast aru saada, aga eriti ei õnnestunud. Eelmisel aastal võttis üks arvutiteooria spetsialist (Scott Aaronson) vaevaks ja uuris lähemalt Tononi matemaatikat. Tal õnnestus näidata, et mõnede suhteliselt lihtsate loogikaskeemide „teadvuse näitaja” võib olla väga suur. Huvitav oli Tononi vastus, et küllap need skeemid on siis tõesti teadvusel. Ja lisas, et ka fotodioodil on tema arvates natuke teadvust. Kas seda tasub uskuda? Maailmas on kindlasti palju inimesi, kes arvavad, et loodusteaduslik teadvuse uurimine on lootusetu ettevõtmine.
Mõned on pakkunud veel jaburamaid ideid. Veel on elus ka mõned sotsiaalse teooria pooldajad (näiteks Nicholas Humphrey, Wolfgang Prinz, Tom R Burns). Hiljuti on Michael Graziano uuesti avastanud teadvuse sotsiaalse seletuse ning propageerib oma varianti raamatus „Consciousness and the Social Brain” (2013) ja veel mitmes artiklis. Sotsiaalne teooria võib enam-vähem sama loogikaga seletada erinevate psüühika komponentide (mõtlemine, taju, mälu jne) teadvustamist. Graziano arvates on teadvus inimese mulje iseenda tähelepanumehhanismi tööst. Ilmselt on tähelepanu sobilik asi, et seletada populaarset ettekujutust „teadvuse voost” või teadvusest kui filmist, mida inimene vaatab. Tegelikult on Graziano seisukoht kahtlaselt ebajärjekindel. Alguses räägib, et teadvus on umbkaudne ja piltlik ettekujutus tähelepanust ja see ettekujutus tuleneb vajadusest mõista ja mõjutada teiste inimeste tähelepanu. Ja seda siis rakendatakse ka enda tähelepanu kirjeldamiseks. See paistab nagu sotsiaalne teooria. Aga hiljem räägib, kuidas selline tähelepanu mudel on kasulik indiviidi enda käitumise juhtimisel ja kuidas see tekkis ammu enne igasuguseid sotsiaalseid mõjusid. Graziano raamatus on mitmeid huvitavaid näiteid ja natuke veidraid järeldusi. Näiteks kui teadvus tähendab lihtsalt muljet, et mul on teadvus, siis on minu enda ja minu poolt nukufilmi tegelasele omistatud teadvus enam-vähem samaväärsed. See idee sobib hästi laialt levinud hinge omistamisega mitmesugustele elututele objektidele ja nähtustele, jumalate ja vaimude suurele hulgale inimeste maailmapildis.
Ükski teadvuseteooria pole suutnud esitada väga veenvaid argumente ja minu sotsiaalse teooria eelistus on kindlasti subjektiivne. Tundub, et sotsiaalne teooria võiks sobida paljude tuntud ja traditsiooniliselt teadvusega seotud nähtustega nagu vaba tahe, südametunnistus, hüpnoos, psühhoanalüüs, platseebo efekt, ilukirjandus, näitekunst, kino, rollimängud, jumalad, vaimud ja hinged. Kindlasti on sotsiaalsel teoorial ka probleeme. Näiteks kui koostöö ja kommunikatsioon on põhilised, siis peaks mesilastel ja sipelgatel kõvasti teadvust olema. Kas on? Võimalik, et asi läheb konkreetsemaks seoses kunstliku intellekti arenguga. Mis tingimustel omistatakse teadvus arvutitele ja robotitele? Millal tekib robotil endal ettekujutus, et tal on teadvus? Kas teadvusest on mingit kasu ka väljaspool sotsiaalset süsteemi? Näiteks kas arvuti võib lahendada mingit füüsikalist probleemi paremini, kui ta teab, et ta on arvuti, mis parajasti sellist probleemi lahendab? Aga kuidas teada saada, kas arvutil on teadvus? Kas küsime? Väga lihtne on teha programmi, mis vastab „Jah, muidugi”. Ja kas me ise ei ole samal viisil programmeeritud? Koolis ju räägiti, et igal normaalsel inimesel on teadvus.
Leave a Reply