Iga doktorikraadiga psühholoogi lisandumine Eesti ühiskonda on märkimisväärne sündmus, sel sügisel kaitses doktorikraadi psühholoogias Anni Tamm. Järgneb tema doktoritöö lühikokkuvõte.
Eelkooli- ja teismeiga on lapse sotsiaalse arengu ja kohanemise seisukohalt olulised perioodid. Neil arenguetappidel toimuvad mitmed muutused sotsiaalsetes suhetes ning edukaks toimetulekuks on vaja kompleksseid sotsiaalseid oskusi. Igapäevaelus esineb paratamatult ka konfliktolukordi, kus inimeste huvid on vastuolus. Oskus taolisi situatsioone efektiivselt lahendada soodustab sotsiaalset ja psühholoogilist kohanemist. Doktoritöös keskendusin lasteaialaste ja teismeliste konfliktsetele suhetele vanemate ja eakaaslastega ning uurisin kuivõrd on nende konfliktide lahendamise viisid seletatavad individuaalsete ja situatioonist tulenevate erinevustega.
Oluline on rõhutada, et konflikti tagajärjed pole tingimata negatiivsed. Kuna eakaaslaste vahel on võim võrdselt jaotunud – ei saa öelda, et üks oleks vanem ja targem – pakub konflikt eakaaslastega võimalusi läbirääkimiseks ja kompromissi leidmiseks, mis soodustavad lapse sotsiaal-kognitiivset arengut. Lapse ja vanema vaheline konflikt võib aga toetada lapse iseseisvumist. See, millist mõju konflikt selle osapooltele avaldab, sõltub suuresti konflikti lahendamise viisist. Eristada võib kolme peamist lahendusviisi: 1) prosotsiaalsed strateegiad, mis on suunatud mõlemaid osapooli rahuldava tulemuse saavutamisele; 2) ennast kehtestavad strateegiad, mis on orienteeritud vaid individuaalsetele huvidele ja 3) vältivad strateegiad, mille korral hoidutakse konflikti lahendamisest või ignoreeritakse selle olemasolu.
Doktoritöö tulemused näitavad, et konfliktide lahendamise strateegiaid mõjutavad samaaegselt nii indiviidi kui ka situatsiooniga seonduvad tegurid. Enim huvitas mind soo, kultuurilise tausta ja väärtuste, konfliktitüübi ning konfliktipartneri mõju.
Sugu
Doktoritöö tulemuste järgi on eelkooli- ja teismeealiste poiste ning tüdrukute konfliktide lahendamise strateegiad üsna sarnased. Leitud erinevused on meie andmetel tingitud mõnest konkreetse situatsiooniga seotud tegurist. Ühes uurimuses palusime teismelistel selgitada, kuidas nad sekkuksid olukorda, kus kaks poissi kiusavad endast nooremat poissi. See, et tüdrukud pakkusid vastustes sagedamini mitut erinevat sekkumisviisi, võib näidata, et nad suudavad poistest paremini leida alternatiivseid lahendusi. Samas võib mitme sekkumisviisi pakkumine näidata ka nende ebakindlust. Nimelt on tüdrukud kolmandad osapooled enamasti tüdrukute vahelistes konfliktides ning poisid poiste vahelistes konfliktides. Tüdrukud võisid seega erinevaid strateegiaid pakkuda, sest neil on poiste vaheliste konfliktidega vähem kogemusi ning nad ei tea, milline sekkumisviis oleks kõige efektiivsem.
Teisest uurimusest selgus, et teismeealised poisid ja tüdrukud pakkusid mõnevõrra erinevaid strateegiaid vaid ühes neljast konfliktsituatsioonist. Romantilise võistlemise olukorras (neile ja nende samast soost parimale sõbrale hakkas meeldima sama poiss/tüdruk) eelistasid tüdrukud poistest sagedamini kompromissi või tegevusetust läbirääkimisele. Võib olla, et soolised erinevused tulevad esile just võistluslikes situatsioonides. Eelnevad uurimused on näidanud, et võistlemine on sagedasem poiste seas ning see pigem lähendab neid kui kahjustab nende omavahelisi suhteid. Doktoritöö tulemuste põhjal ei saa aga väita, et poisid oleksid rohkem enese huvidele orienteeritud kui tüdrukud. Teismeliste põhjendustes – miks Sa nii käituksid? – soolisi erinevusi polnud. Poiste ja tüdrukute kavatsused võivad seega olla sarnased, kuid tulemuseni jõudmise viis mõneti erinev.
Väärtused ja kultuuriline taust
Meie tulemused näitavad, et see, mida teismelised oluliseks pidasid, mõjutas nende väljapakutud konfliktide lahendamise strateegiaid. Näiteks leidsime, et teismelised, kelle jaoks oli konformsus (sotsiaalsed ootused ja normid) oluline, olid rohkem valmis kiusamisse sekkuma ning seejuures vähem agressiivseid strateegiaid kasutama.
Erineva kultuuritaustaga teismelised pidasid oluliseks mõneti erinevaid väärtusi ning erinesid seetõttu ka konfliktide lahendamise strateegiate poolest. Eesti teismelised väljendasid näiteks suuremat valmidust kiusamissituatsiooni sekkumiseks. Samas olid nad ettevaatlikumad kui nende eestivene eakaaslased – nad ütlesid sagedamini, et nad uuriksid, mis seal täpselt toimub, mitte ei läheks kohe appi. Tulemus on kooskõlas eesti teismeliste kõrgemate skooridega turvalisuse väärtuse skaalal.
Doktoritöö tulemused näitavad, et teismeliste konfliktikäitumise mõistmiseks ei piisa vaid nende strateegiate uurimisest. Paludes põhjendada väljapakutud strateegiat saame selgema pildi kultuurilistest erinevustest. Uurimuses, kus teismelistele kirjeldati erinevaid konflikte samast soost parima sõbraga, eesti ja eestivene teismeliste vahel enesele orienteerituses erinevusi polnud. Vastustest peegeldus, et mõlemasse gruppi kuuluvate teismeliste jaoks on sõprus oluline, kuid viis selle hoidmiseks võib olla erinev. Eesti teismelised olid eestivene teismelistest rohkem orienteeritud konflikti mõlema osapoole huvidega arvestamisele. Eestivene teismelised olid aga eesti teismelistest rohkem valmis sõbra huvid esikohale seadma.
Võrdlesime ka eesti, saksa ja vene teismeliste vastuseid hüpoteetilisele lapse ja vanema vahelisele konfliktile: teismeline oli otsustanud sõpradega välja minna, kuid vanemad tahtsid, et ta jääks koju neid majapidamistöödes aitama. Eesti teismeliste seas oli sõprade ja vanemate kasuks otsustajaid võrdselt. Üle 60% saksa teismelistest pakkus, et nad järgiksid oma esialgseid plaane ning läheksid välja. Protsentuaalselt oli sama palju vene teismelisi, kes otsustaksid vanemaid aitama jääda. Need erinevused olid täielikult seletatavad teismeliste väärtustega. Vene teismelised hindasid peresuhteid ja nende hoidmist tähtsamaks kui nende eakaaslased Eestist ja Saksamaalt. Peresuhete olulisus oli tugevas positiivses seoses vanemate aitamisega kõigis kolmes kultuurilises kontekstis.
Vanemate aitamise valikut põhjendati kõige sagedamini vanemate olulisusega. Vene teismelised nimetasid taolisi põhjuseid aga palju sagedamini kui eesti ja saksa teismelised. Olgugi, et saksa teismeliste seas oli vanemate aitamise kasuks otsustajad kõige vähem, põhjendasid nad eesti ja vene teismelistest seda sagedamini vanemapoolse sunniga. Eelnevad uurimused on näidanud, et erineva kultuuritaustaga teismelised tunnevad ühtmoodi, et vanemaid peab aitama, kuid kollektivistlikes kultuurides ei tehta seda vastumeelselt.
Sõprade kasuks otsustamisel lähtusid nii eesti, saksa kui ka vene teismelised sageli enda huvidest: „Ma ei taha kodutöid teha.“, „Sõpradega on huvitavam.“. Vene teismeliste puhul oli aga sõprussuhte olulisusele viitamine veel sagedasem. Võib seega öelda, et vene teismelised on rohkem lähedaste suhete hoidmisele orienteeritud. Huvitav on ka see, et vene teismelised olid vähem valmis kompromissi tegema ning nii vanemate aitamist kui ühistegevusi sõpradega oma päevakavva mahutama. Pigem valisid nad ühe või teise.
Konflikti teine osapool
Eelkooliealiste puhul leidsime, et segagruppides, kus oli nii poisse kui tüdrukuid, esines kõige vähem konflikte. Samas ei lahendatud konflikte samast soost ja vastassoost eakaaslastega erinevalt. Lasteaialaste konfliktide lahendamise strateegiad sõltusid aga konfliktipartneri käitumisest. Agressiivsusele vastati agressiivse käitumisega ning prosotsiaalsusele prosotsiaalsusega.
Konfliktitüüp
Eristada saab moraalseid (õiglus, võrdsus), konventsionaalseid (sotsiaalsed kokkulepped), prudentsiaalseid (inimese enda turvalisus) ja personaalseid (inimest ennast puudutavaid) küsimusi. Olukordi, kus teist inimest kahjustatakse füüsiliselt või psühholoogiliselt, võib pidada kõige tõsisemateks, sest rikutakse moraalireegleid. Doktoritöö näitab, et nii eelkooli- kui teismeealised juhinduvad konflikti lahendades selle põhjusest. Tõsisemate konfliktide puhul pakuti ennast kehtestavamaid strateegiaid sagedamini. Eelkoolieas oli taoliseks konfliktolukorraks narrimine ning teismeeas tagarääkimine.
Personaalsete küsimuste puhul eeldatakse, et inimesel endal on õigus neid langetada. Meie uurimuses olid nendeks näiteks muusika, sõbra ning romantilise kaaslase valik. Teismelised olid ennast kehtestavamad kahe viimase puhul. Võrreldes muusika valikuga on sõbra ja romantilise kaaslase valik pikas plaanis palju olulisem.
Suhted vanemate ja eakaaslastega
Konflikte vanemate ja eakaaslastega uurisime küll eraldi, kuid leidsime, et teismeliste suhted eakaaslastega on seotud ema-lapse suhte kvaliteediga. Teismelised, kes tajusid suhet oma emaga paremana, tajusid ka kõrgemat eakaaslastepoolset aktsepteerimist. Kiindumusteooriaga kooskõlas on tulemus, et teismelised, kelle suhe emaga oli parem, said kõrgemaid skoore nendel kiindumusstiilidel, mis olid positiivselt eakaaslastepoolse aktsepteerimisega seotud. Madalamat eakaaslastepoolset aktsepteerimist tajusid üksikema peredes ning rohkemate õdede-vendadega kasvavad teismelised. Teismelise suhted eakaaslastega ei olnud selles uurimuses seotud nende suhetega isa ja vanavanematega. Edasine andmete analüüs näitas aga ka isa olulisust ning seda nii eesti, saksa kui vene teismeliste eakaaslastega suhete jaoks. Tulemuste põhjal võib eeldada, et ühest suhtest kantakse teise üle ka konflikt ja selle lahendamise viisid.
Kokkuvõttes näitab doktoritöö, et nii eelkooli- kui teismeealiste konfliktide lahendamise viisid sõltusid suuresti konfliktitüübist. Samas esines mitmeid individuaalseid erinevusi selles osas, milliseid strateegiaid erinevatele konfliktolukordadele pakuti. Soolised erinevused olid väikesed ja esinesid vaid teatud konfliktolukordades. Teismeliste väärtused olid tugevalt seotud nende konfliktide lahendamise viisiga. Väärtuste abil saame seletada ka, miks erineva kultuuritaustaga teismelised konfliktidele mõneti erinevaid lahendusi pakkusid. Kultuurierinevused tulid esile eelkõige teismeliste väljapakutud strateegiatele antud põhjendustes.
Doktoritöö täispikk versioon on leitav siit: http://dspace.ut.ee/handle/10062/47977
Leave a Reply