Kuna EPLi blogi üheks eesmärgiks on tutvustada tunnustatud eesti psühholoogide tööd, siis pakun lugeda Peeter Tulviste viimaste aegade artiklite kokkuvõtteid eesti keeles, seda seoses ka tema hiljuti toimunud 70. juubeliga.
Meie õnneks on Peeter Tulviste kogu aeg olnud aktiivne lisaks ühiskondlikule elule ka psühholoogiateaduse tegemises. Need kokkuvõtted on mõeldud huvi äratamiseks ja tähelepanu pööramiseks, sest nagu Peeter Tulviste kirjutised ikka, on inglisekeelsed originaalid väärt põhjalikumat lugemist.
Järgnevalt lühike kokkuvõte aastal 2014 ilmunud artiklist etniliste eestlaste ja vene keelt rääkiva vähemuse väärtuste kokkulangevuse kohta, mis on kirjutatud koos Tiia Tulviste ja Kenn Konstabeliga (Tulviste, T.; Konstabel, K.; Tulviste, P. (2014). Stability and change in value consensus of ethnic Estonians and Russian-speaking minority . International Journal of Intercultural Relations, 39(1), 93 – 102.)
Mida kokkulangevamad on väärtused, seda harmoonilisem on kooseksisteerimine ja vähem tõenäolised konfliktid ning vastupidi. Nende kahe grupi väärtuste konsensuse muutumist on võimalik olnud jälgida tänu 2004, 2006, 2008 ja 2010 aastal tehtud Euroopa Sotsiaaluuringule (http://www.yti.ut.ee/et/euroopa-sotsiaaluuring). Väärtuste uurijad on välja selgitanud, et väärtuste muutumine üldiselt on vajalik, et muutuva ühiskonnaga kohaneda (Bardi, Lee, Hoffmann-Towfigh, & Soutar, 2009) ning väärtused muutuvad ka seoses majanduslike muutustega (Inglehart, 1997). Eesti on pärast iseseisvumist 1991 läbi teinud suured ühiskondlikud muutused ning majanduslik olukord on märgatavalt paranenud (GNI Eestis inimese kohta (USA dollarites) oli 2004 aastal 7570; 2006 aastal 11,470, 2008 aastal 14,710; ja 2010 aastal 14,460 ). Lisaks mainitud muutustele toimusid Eestis ja mujal vaatluse all oleva ajaperioodi jooksul ka teatud ajaloolised sündmused nt Eesti ühinemine EL-iga ja NATO-ga, nn Pronksöö ning Venemaa agressioonid naaberriikides. Ka nendel sündmustel võib olla väärtuste muutustele oma mõju.
Üldiselt oodati, et mõlemate gruppide väärtuste muutused on suunatud suuremale avatusele muutusteks ja enesevõimendamise (self-enhancement) poole ja vähem säilitamise ja eneseületamise (self-transcendence) poole, kuid seda ei leitud. Samuti eeldati, et venekeelsed inimesed on vähem rahul Eestis toimunud poliitiliste muutustega (Vihalemm, 2009), eriti peale 2007 aasta Pronksööd. Tegelikult leiti suurim väärtuste erinevus enne Pronksööd ehk 2006 aasta mõõtmistulemustest ning 2008 aasta mõõtmistulemustes olid eestlased ja vene keele rääkijad jällegi üsna kokkulangevate väärtushinnangutega. Sellist tulemust võiks seletada teadmine, et Venemaa tegi radikaalselt intensiivset propagandat Eestis 2005 aastal (Kaitsepolitsei aastaraamat, 2011). Kolmas eeldus oli, et võibolla on venekeelsed noored ja eestikeelsed noored Eestis kõige sarnasemate väärtustega vanusegrupp ja vanemad inimesed erinevate väärtustega (ehk sisserändajad ja etniline grupp võinuksid erineda). Üllatuslikult oli tulemus täpselt vastupidine. Kõige sarnasemate väärtustega oli vanusegrupp 60 ja vanemad, sellele järgnesid 40ndates ja 50ndates inimesed jne. Seda võiks seletada see, et mõlemad grupid, nii tol ajal sisserännanud kui kohalikud olid siiski mõlemad raudse kardina taga ehk saranases situatsioonis oma kujunemisperioodi ajal, peale mida inimeste väärtused enam eriti ei muutu ((Bardi et al., 2009; Inglehart, 1997; Schwartz & Bardi, 1997). Noored inimesed on aga elanud oma elu vabas Eestis, kus väärtuste mitmekesisust mõjutab kindlasti ka infotulv läänelikest vabadest ühiskondadest.
Tulemustest selgus veel, et üldiselt olid eestlaste ja venekeelsete inimeste väärtuste profiilid sarnased (erandiks aasta 2006), ning nad ei muutunud vaatlusalusel perioodil erinevamaks ega sarnasemaks. Einevus seisnes siiki selles, milliseid väärtusi peeti kõige tähtsamateks. Eestlaste puhul olid tähtsaimad väärtused, mis seostuvad avatusega muutustele nt stimulatsioon, enese-suunamine ja hedonism. Vene keele rääkijad aga pidasid tähtsamateks säilitamisega ja eneseületamisega (self-enhancement) (nt võim ja saavutamine) seotud väärtusi.
Seega, hoolitamata suurtest ühiskondlikest muutustest on inimeste väärtused siiski üsna püsivad. Siiski erinevad omavahel vanuselised grupid, etnilised grupid ning isegi soolised grupid etniliste gruppide sees ning nende erinevustega ja tundlikkusega ajaloolistele sündmustele tuleb arvestada.
Viited:
Kaitsepolitsei Aastaraamat [Security Service Yearbook] (2011). http://www.kapo.ee/cms-data/ text/38/44/files/kapo-aastaraamat-2011-est.pdf
Vihalemm, P.(2009). Evaluation of social changes among Estonian, Latvian and Lithuanian ethnic majorities and Russian-speaking minorities. In M. Lauristin (Ed.), Estonian human development report 2008 (pp. 87–90). Tallinn, Estonia: Eesti Koostöö Kogu.
Bardi, A., Lee, J. A., Hoffmann-Towfigh, N., & Soutar, G. (2009). The structure of intraindividual value change. Journal of Personality and Social Psychology, 97, 913–929.
Inglehart, R. (1997). Modernization and postmodernization: Cultural, economic, and political change in 43 societies. Princeton, NJ: Princeton University Press.
Schwartz, S. H., & Bardi, A. (1997). Influences of adaptation to communist rule on value priorities in Eastern Europe. Political Psychology, 18, 385–410.
Veidi rohkem ajas tagasi vaatab Peeter Tulviste 2011 aasta artiklis “Identiteete sobitamas” (Tulviste, P. (2011). Tailoring identities. Culture & Psychology, 17(2), 217 – 221. http://cap.sagepub.com/content/17/2/217.abstract ). See on samuti väga väärt lugemine nii ajaloohuvilistele kui psühholoogiahuvilistele, sest identiteedi ümberhindamine avalikuks tulnud ajalooürikute põhjal on nii ajalugu kui psühholoogia.
Artikli esimeses osas kirjeldab ta tabavalt kuidas olid lood ajaloolisest tõest rääkimisega Nõukogude Liidus ja praegu Venemaal. Vene kultuuris on populaarne idee, et Venemaal on ajaloos oma eriline missioon, mis teeb ta teistest riikidest erinevaks (me teame, et Venemaa pole olnud ainus riik, kes enda kohta seda usub). Need missioonid ikka muutuvad ka, ortodoksse religiooni levitamisest kommunismi levitamiseks näiteks. Nõukogude Liidu lagunemisega lagunes ka Venemaa enesehinnang, sest seda toetanud kaks sammast – impeeriumiks olemine ja võit II maailmasõjas – murenesid ja seda seetõttu, et ajalugu hakati umber kirjutama riikides, mis enam impeeriumi ei kuulunud. Nõukogude Liidu alguse ajal ei mainitud kooli ajalooõpikutes ebameeldivaid sündmusi (nt Molotov-Ribbentropi pakti ja küüditamisi) ja hiljem neid lausa eitati. 1980ndate Gorbatšovi sula ajal see olukord muutus, nendest asjadest võis rääkida. Õpetajad kasutasid ajalehti kooliõpikute asemel. Õige pea selgus aga, et ei saanud korraga olla kahte asja, Nõukogude Liitu ja ajaloolist tõde – Nõukogude Liit lagunes.
Kirjutati uued ajalooõpikud ning võite isegi arvata, et praeguse Venemaa inimestele läheb siiski korda, mida kirjutatakse nende viimase 70 aasta ajaloost. Venemaa on võtnud seisukoha, et noortele venemaalastele on tähtis luua võimalus olla uhke oma kodumaa üle, mitte tutvuda kõigi ajalooliste tõdedega. Kuigi Venemaa ei eita enamuse koleduste toimumist, ei räägita nendest koolides ning eitatakse Venemaa vastutust. Kui see nii jääb, tekib olukord, kus noored venelased ei mõista naaberriikide hoiakuid nende suhtes ning see ei loo just õnnelikke olukordi. Venemaa naaberriigid on praegu Venemaaga ajaloosõjas ning Venemaa jaoks on see identiteedisõda.
Need kaks lõiku olid tegelikult eellugu, et mõista Peeter Tulviste kommentaari Mario Carretero, Miriam Kriger ja Cristian Tileaga artiklile, kus autorid nendivad, et õpilased ei ole võimelised sünteesima oma rahva ajaloo kolme erinevat alguspunkti loogiliseks tervikuks ja andsid uurijatele vastuolulisi vastuseid. P. Tulviste arvates ongi liiga palju tahetud, et õpilased oleksid võimelised kõrgetasemeliseks ajaloo ja ideoloogia ratsionaalseks sünteesiks. Ideoloogilise identiteedi ehituse eelduseks ongi see, et ideoloogiat ei analüüsita ratsionaalselt, vaid lihtsalt võetakse omaks. Näiteks kristlaseks olemine ei eelda, et inimene on võimeline kolmainsust analüüsima. Ajaloolise teadmise ja ideoloogilise teadmise suhtes pole vaja ka seisukohta, kumb on parem, sest nende funktsioonid on erinevad. Ja kuigi neid mõlemaid õpetatakse koolis, ei selgitata õpilastele tavaliselt, et need on kaks erinevat mõtteviisi, millel kummalgi on oma funktsioon. Selline analüüs toimugu parem demokraatlikus riigis!
Lisaks arutleb Peeter Tulviste selles artiklis ka peidust väljaimbuvate ajalooürikute tähtsusest inetuid ajaloolisi asju teinud inimese isikliku identiteedi ümberhindamises. Ta rõhutab, et inimese identiteet ei saa olla kunagi läbinisti negatiivne, sageli on võimalik leida tõendeid ka vastupidisele.
Viited:
Carretero, M., & Kriger, M. (2011). Historical representations and conflicts about indigenous people as national identities. Culture & Psychology, 17(2), 177–195. http://cap.sagepub.com/content/17/2/177.short
Tileaga˜, C. (2011). Re(writing) biography: Memory, identity, and textually mediated reality in coming to terms with the past. Culture & Psychology, 17(2), 197–215. http://cap.sagepub.com/content/17/2/197.abstract
Internetis on eesti keeles kättesaadav ka P. Tulviste poolt 2005 aastal kirjutatud lugu “Miks nganassaanid lahendavad loogikaülesandeid valesti?” (Tulviste, P. (2005). Miks nganasaanid lahendavad loogikaülesandeid valesti? Director, 7, 36 – 40.) http://www.director.ee/peeter-tulviste-miks-nganassaanid-lahendavad-loogikalesandeid-valesti/
Leave a Reply