Sellel hetkel, kui hakkad produktiivse teadlase viimase kümne aasta publikatsioonidest kokkuvõtet tegema, mõtled paratamatult, et miks ta küll ometi nii töökas peab olema ja poleks paari artikliga aastas võinud piirduda. Süüaluseks on Tartu Ülikooli arengupsühhoogia professor Tiia Tulviste, kellest ma tõele au andes niivõrd lugu pean, et teeksin kas või kogu tema teadlasekarjääri jooksul avaldatud artiklitest ülevaate (palun ärge paluge mul seda teha). Kuna septembris möödus tema viimasest juubelist kümme aastat, oleks aga paslik rääkida just sellesse perioodi kuuluvatest teadustöödest.
Väärtused
Tiia Tulviste publikatsioone lugedes saame vastused küsimustele, milliseid väärtusi Eestis oluliseks peetakse ning kuivõrd Eesti vanemate sotsialisatsiooniväärtused erinevad meie lähinaabrite arvates lastes enim arendada tulevatest omadustest. T.Tulviste ja tema kaasautorid on hinnanud Schwartzi kümmet põhiväärtust, mis jaotuvad kahele dimensioonile: eneseupitamine (võim, saavutus, hedonism) vs eneseületamine (kõikehaaravus, heasoovlikkus) ning avatus muutustele (enesemääratlemine, stimulatsioon, hedonism) vs alalhoidlikkus (traditsioonid, turvalisus, konformsus). Eesti teismeliste jaoks on kõige olulisemad individualistlikud – enesele orienteeritud – väärtused (Mizera & Tulviste, 2012; Tulviste & Tamm, 2014). Longituudses uurimuses (Tulviste & Tamm, 2014) leiti, et eesti ja eestivene teismeliste jaoks oli nii 7. kui ka 8. klassis kõige olulisemaks väärtuseks hedonism (elu nautimine), mis täiskasvanute väärtushierarhias on (vt Bardi, Lee, Hoffmann-Towfigh, & Soutar, 2009) pigem ebaoluliste väärtuse seas. Heasoovlikkus – täiskasvanute jaoks kõige olulisem väärtus – oli teismeliste väärtushierarhias 3.-4. kohal. Mitmed uurimused on keskendunud eestlaste ja eestivenelaste väärtuste sarnasustele ja erinevustele. Tulviste, Konstabel ja Tulviste (2014) leidsid, et sarnasused olid suuremad vanematesse vanusegruppidesse kuuluvate eestlaste ja eestivenelaste väärtuste vahel. Üldiselt pidasid aga eestlased avatust muutustele ja eneseületamist olulisemaks ning alalhoidlikkuse ja eneseupitamisega seonduvaid väärtusi vähem oluliseks kui eestivenelased.
Eesti emade sotsialisatsiooniväärtustes domineerivad samaaegselt nii individualistlikud (nt iseseisvus, enesekindlus ja loovus) kui ka traditsioonilised sotsiaalsed väärtused (nt sotsiaalsus, sõbralikkus, viisakus ja töökus; Tulviste, Mizera, De Geer, & Tryggvason, 2007). Soome emade puhul esines sarnane tendents, kuid nende jaoks olid mõlemat tüüpi sotsialisatsiooniväärtused vähem olulised kui eesti emade jaoks (Tulviste et al., 2007). Rootsi emad rõhutasid eelkõige individualistlikke väärtusi, näitekst laste usku enda võimetesse (Tulviste, Mizera, & De Geer, 2012; Tulviste et al., 2007). Lisaks leiti, et kui rootsi emade lühi- ja pikaajalised sotsialisatsiooniväärtused ei erinenud, siis eesti ja eestivene emad pidasid oluliseks erinevaid omadusi sõltuvalt sellest, kas jutt oli teismeealisest lapsest käesoleval ajal või täiskasvanueas (Tulviste et al., 2012). Eesti ja eestivene emad mainisid saavutusi sagedamini pikaajalistes sotsialisatsiooniväärtustes.
Sotsialisatsiooniväärtuste seotust lapse vanusega on T.Tulviste edukalt näidanud ka teistes uurimustes. 16-19aastaste puhul pidasid emad tervislikku eluviisi ja ambitsioone olulisemaks ning häid kombeid, usaldusväärsust, teiste austamist, iseseisvust ja enesekindlust vähem oluliseks kui 9-10aastaste laste emad (Tulviste, 2013). Teismeliste isad mainisid samuti tervislikku eluviisi sagedamini ning häid kombeid, iseseisvust ja usaldusväärtsust harvemini kui nooremate laste isad. Emade sotsialisatsiooniväärtused tunduvad aga olevat rohkem lapse vanusest mõjutatud. Vanemate haridustase mängib siinkohal samuti rolli: kõrgharidusega vanemate jaoks olid olulisemad enesemääratlemisega seotud omadused ning traditsioonilised väärtused vähem olulised kui madalama haridustasemega vanemate jaoks.
Tiia Tulviste rõhutab emade, isade ning õpetajate sotsialisatsiooniväärtuste kokkulangevuse olulisust. Koos Eve Kikasega leiti, et Eestis on vanematel ja õpetajatel väga sarnane arusaam omadustest, mida lastest arendada tuleks. Koolis tuleks mõlema arvates lastes arendada eelkõige loovust. Lapsevanemad mainisid õpetajatest sagedamini ka teadmiste arendamise olulisust (Tulviste & Kikas, 2010). Kodus pannakse rohkem rõhku seotuse, kuid koolis iseseisvuse sotsialiseerimisele (Tulviste, 2013; Tulviste & Kikas, 2010).
Teismeliste sotsiaalne ja psühholoogiline kohanemine
Lisaks vanemate sotsialisatsiooniväärtustele võib T.Tulvistelt küsida teismeliste suhete kohta vanemate, õpetajate ja eakaaslastega ning kuidas need mõjutavad teismeliste psühholoogilist kohanemist. Mitmed uurimused näitavad, et eesti teismelistel on küllaltki head suhted nii vanemate, õpetajate kui ka eakaaslastega (Tulviste & Rohner, 2010; Tamm, Kasearu, & Tulviste, 2014). Samuti saavad enamik koolis edukalt hakkama ning on psühholoogiliselt hästi kohanenud (Tulviste & Rohner, 2010). Tüdrukute psühholoogilist kohanemist mõjutas ema- ja isapoolne heakskiit: mida kõrgem oli tajutud heakskiit, seda parem ka psühholoogiline kohanemine. Poiste psühholoogiline kohanemine oli seotud vaid emapoolse heakskiiduga. Soolised erinevused esinesid ka käitumisprobleeme ennustavates tegurites. Poistel, kes tajusid kõrget isapoolset kontrolli, oli rohkem käitumisprobleeme. Tüdrukutel esines rohkem käitumisprobleeme siis, kui nad tajusid madalat õpetajapoolset heakskiitu. Emapoolne heakskiit ja kontroll on seotud ka teismeliste ja noorukite hirmude-foobiatega. Seda seost mõjutab aga teismeliste ja noorukite serotoniini transporteri genotüüp: S/S genotüübiga teismelised ja noorukid, kes tajusid kõrgemat empoolset kontrolli koos kõrge emapoolse kontrolliga kogesid rohkem hirme ja foobiaid (Tulviste, Kiive, Akkermann, & Harro, 2015).
Eelkooli- ja teismeealiste vestlused
Pirko Tõugu eestvedamisel on uuritud laste meenutusvestlusi. Longituudse uurimusega, kus lastel paluti rääkida oma viimasest sünnipäevast ja nädalavahetusest 4 ja 6aastaselt leiti, et tüdrukud rääkisid rohkem teistest inimestest, kellega nad koos olid (Tõugu, Tulviste, & Suits, 2014). Poisid rääkisid aga endast ja erinevatest mittesotsiaalsetest sündmusega seonduvatest aspektidest (objektid ja üldine informatsioon) rohkem kui tüdrukud. Mittesotsiaalsele kontekstile keskendumine näib olevat omane individualistlikest kultuuridest pärit lastele. Nii eesti, rootsi kui ka saksa 4aastased lapsed kipuvad meenutusvestlustes just mittesotsiaalsetest asjadest rääkima (Tõugu, Tulviste, Schröder, Keller, & De Geer, 2012). Tõugu et al. (2012) leidsid aga ka kultuurilisi erinevusi lapse ja ema vahelise meenutusvestluse sisus ja selles, kuidas emade väärtused nende suhtlusstiilis avaldusid. Näiteks kasutasid eesti emad saksa ja rootsi emadest rohkem avatud küsimusi utsitamaks last rääkima. Saksa emad, kelle enesekäsitluses domineeris sõltumatu-mina (nt minu isiklik identiteet ja sõltumatus oma perekonnast on mulle väga oluline) rääkisid teistest inimestest vähem ja küsisid ka lastelt vähem küsimusi teiste inimeste kohta. Rootsi emad, kes said kõrgemaid skoore sõltumatu-mina skaalal rääkisid rohkem lapsest.
Tiia Tulviste on sageli peresid külastanud just sel hetkel, kui pere koos söögilaua taga istub. Söögilauavestlusi analüüsides on ta leidnud, et vähene jutukus iseloomustab nii eesti kui ka soome peresid (Tulviste, 2007). Rootsi emad ja teismelised olid jutukamad ning nende suhtlus oli sümmeetrilisem – suhtluspartnerid olid võrdsematel positsioonidel. Eesti emad olid direktiivsemad ja kontrollisid teismeliste käitumist rohkem. Rootsi teismelised, kes olid jutukamad ja kelle emad rääkisid vähem, väljendasid rohkem oma vajadusi, arvamusi ja eelistusi (Tulviste & De Geer, 2009). Jutukusega seoses on Tulviste, Mizera ja De Geer (2011) leidnud, et eesti teismeliste jaoks on sel negatiivsem tähendus. Nende jaoks on rääkimine võrdselt nii informatsiooni edastamise viis kui ka suhtlemine. Rootsi teismeliste arvates sõltub jutukuse positiivne või negatiivne tõlgendus konkreetsest isikust, teemast, räägitud jutu hulgast ja konkreetsest olukorrast. Nende jaoks on rääkimine eelkõige viis teistega suhelda.
Eelkooliealiste omavaheline suhtlus
Tamm, Tõugu ja Tulviste (2014) uurisid eesti lasteaialaste konfliktide lahendamise strateegiaid. Kõige sagedamini esines lastel konflikte mänguasjade jagamise ning erinevate arvamuste tõttu. Konfliktide lahendamise strateegiad sõltusid enim situatsioonilistest teguritest. Näiteks kasutati agressiivseid strateegiaid sagedamini konfliktides mänguasjade üle ning narrimise korral. Konflikti osapooled mõjutasid samuti üksteise käitumist: kaaslase agressiivsele käitumisele vastati agressiivsusega ning prosotsiaalsele käitumisele prosotsiaalselt.
Tõugu ja Tulviste (2010) vaatlesid eelkooliealisi lapsi kolmikutes mängimas uurimaks kui palju nad viitavad moraalsetele (nt õiglus ja õigused) ja konventsionaalsetele (nt mängu- ja käitumisreeglid) reeglitele. Vanemad ja jutukamad lapsed mainisid konventsionaalseid reegleid (nt “Ühe käiguga saab mitu korda rünnata, aga mitte ühe koletisega.”) sagedamini. Tõugu ja Tulviste (2010) arvates võib vanematel lastel olla parem arusaam taolistest reeglitest või võime konventsionaalseid reegleid sõnastada. Poisid mainisid rohkem moraalseid reegleid (nt “Sa ei tohi, see on minu oma!”) kui tüdrukud.
De Geer ja Tulviste (2005) leidsid, et rootsi lapsed tegid eakaaslastega suheldes rohkem märkusi moraalsete ja konventsionaalsete reeglite kohta kui eesti lapsed. See võib viidata sellele, et eesti lapsed käitusid vähemalt kaamera ees paremini. Nii rootsi kui ka eesti laste puhul oli kõige sagedasem vastus kaaslasepoolsele märkusele moraalse reegli kohta nõustumine. Ka konventsionaalsele reeglile vastasid rootsi lapsed kõige sagedamini nõustumisega. Eesti lapsed aga vaikimisega, mis võib väljendada nende protesti või nõustumist kaaslasega. Võrreldes rootsi lastega eirasid eesti lapsed eakaaslastepoolseid märkusi rohkem. Mitmetes uurimustes on jõutud järeldusele, et eesti ja soome lapsed on eakaaslaste suhtes direktiivsemad kui nende eakaaslased Rootsis (De Geer & Tulviste, 2005; De Geer, Tulviste, & Mizera, 2005; Tulviste, Mizera, De Geer, & Tryggvason, 2010). Eesti ja soome lapsed kipuvad kontrollima nii kaaslaste käitumist („Istu maha!“) kui ka tähelepanu („Vaata siia!“) rohkem kui rootsi lapsed.
Eesti laste kõne areng
T.Tulviste hoolitseb ka selle eest, et arengupsühholoogidel oleks vahendeid laste arengu hindamiseks. Astra Schultsi eestvedamisel hakati adapteerima MacArthuri Suhtlemise Arengu testi laste kõne arengu hindamiseks. Paludes lapsevanematel märkida etteantud listis ära sõnad, mida nende laps ütleb saadakse rohkem infot lapse sõnavara kohta kui siis, kui lapsevanematel palutakse vabalt meenutada laste esimesi sõnu (Schults & Tulviste, 2015). Eesti laste esimesteks sõnadeks on enamasti heliefektid ja loomahäälitsused või sotsiaalsed sõnad (st inimesed, mängud või rutiinid). Võrreldes ajaliste lastega on enneaegsetel lastel väiksem sõnavara (Schults, Tulviste, & Haan, 2013). Enneaegsed lapsed kasutasid rohkem sotsiaalseid sõnu ning vähem öeldisi ja funktsiooni kandvaid sõnu (st asesõnad ja määrsõnad).
Schults, Tulviste ja Konstabel (2012) uurisid seoseid erinevatesse kategooriatesse kuuluvate sõnade ja žestide mõistmise ja produktsiooni vahel. Objekt-žestid (sihipärane tegevus esemega) ja suhtlemisliigutused olid positiivselt seotud kõikide sõnakategooriatega. Mitmeid seoseid oli ka sõnakategooriate mõstmise ja nende produktsiooni vahel (nt positiivne seos nimisõnade mõistmise ja produktsiooni vahel ning negatiivne seos öeldiste mõistmise ja sotsiaalsete sõnade produktsiooni vahel).
Kokkuvõtte mõistliku pikkuse huvides jäi täielik inventuur T.Tulviste publikatsioonides siiski tegemata. Lisaks võõrkeelsetele artiklitele on tema sulest ilmunud eestikeelseid tekste, mida huvilised täiendavalt lugeda saavad.
- Tulviste, T. (2007). Psühholoogi pilgu läbi. Pällin, I. (Toim.). Isaks olemise kunst (lk 125 – 139). Tallinn: Pilgrim
- Tulviste, T. (2008). Kõne areng. Kikas, E. (Toim.). Õppimine ja õpetamine koolieelses eas (lk 39 – 52). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
- Tulviste, T. (2010). Keeldudega kasvatatud lapsed. Kass, M., & Koit. K. (Toim.). Usaldus. Eesti ja maailm (lk 117 – 122). Tartu: Kirjastus SE & JS
- Tulviste, T. (2011). Psühholoogia ja keeleteaduse piirimail – psühholingvistika. Oma Keel, 23, 5 – 10. http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2011_2/OK_2011-2_01.pdf
- Tulviste, T. (2013). Kuidas kodus, nõnda koolis. Kass, K., Kass, M., Endre, S., & Jänes, L. (Toim.). Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus. Metsaülikool Eestis 2011-2012 (lk 66 – 69) Tartu: Kirjastus SE & JS. http://www.metsaylikool.ee/veebikogumik/2015/tulviste
- Tulviste, T., Tamm, A. (2015). Väärtuspädevuse iseärasused ja arengu toetamine. Eve Kikas, Aaro Toomela (Toim.). Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine (lk 75 – 88). Eesti Ülikoolide Kirjastus
- Tulviste, T., Tamm, A. (2015). Väärtuspädevus – mis see on ja kust tuleb? http://opleht.ee/22624-vaartuspadevus-mis-see-on-ja-kust-tuleb/
- Pajusalu, R.; Tõugu, P.; Vija, M.; Tulviste, T. (2011). Konditsionaali omandamisest eesti lapsekeeles. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, 7, lk 141 – 155. http://rakenduslingvistika.ee/ul/files/ERYa7.09_Pajusalu-jt_pp141-155.pdf
- Schults, A.; Tulviste, T.; Kaljumäe, K. (2013). Eesti laste esimesed sõnad: MacArthuri-Batesi suhtlemise arengu testi tulemused. Eesti Arst, 92, lk 21 – 27. http://eestiarst.ee/eesti-laste-esimesed-sonad-macarthuri-batesi-suhtlemise-arengu-testi-tulemused/
Leave a Reply