TÜ Psühholoogia instituudis äsja doktorikraadi kaitsnud Mari-Liis Kaldoja doktoriväitekirja kokkuvõte on järgnev:
Traumaatiline ajukahjustus ehk ajutrauma on üks sagedasemaid laste invaliid- suse põhjuseid. Eestis on laste ajutrauma esinemissagedus eriti kõrge (369: 100 000) ja kõige rohkem esineb ajutraumasid kuni nelja aasta vanuste poiste hulgas.
Kuigi enamik ajutraumaga lastest paraneb hästi, võivad osadel lastel siiski pärast traumat ilmneda erinevad neuroloogilised, kognitiivsed või sotsiaal- emotsionaalsed probleemid. Sagedased on probleemid nii tähelepanu, mälu, õppimise kui ka impulsikontrolliga. Nimetatud häired ei pruugi avalduda kohe pärast ajutraumat, vaid oluliselt hiljem, kui laps on vanemaks saanud.
Lapseeas saadud ajutrauma korral tekkinud kõrvalekalded kognitiivsetes võimetes ja sotsiaal-emotsionaalsetes protsessides on väga hästi käsitletud Beauchampi ja Andersoni (2010) SOCIAL-mudelis. See mudel on ka käesoleva doktoritöö üheks olulisimaks teoreetiliseks aluseks. Beauchamp ja Anderson usuvad, et pärast ajutraumat sõltub lapse üldine toimetulek just aju bioloogili- sest küpsusest, ajukahjustuse raskusest, tähelepanust ja täidesaatvatest funkt- sioonidest, sotsiaal-emotsionaalsetest ja kommunikatiivsetest protsessidest, isik- suse eripäradest ning ümbritseva keskkonna ja käitumise vastastikmõjust.
Beauchampi ja Andersoni mudelist lähtudes keskendutigi käesolevas doktoritöös ajutraumaga laste sotsiaal-emotsionaalsete protsesside ja kognitiiv- sete võimete täpsemale uurimisele. Doktoritöö fookuses on eelkõige lapseea kerge ajutrauma ning doktoritöö käigus läbi viidud uuringutes pöörati erilist tähelepanu nii kerge ajutraumaga seotud võimalikele vanuse- ja soospetsiifilis- tele sotsiaal-emotsionaalsetele probleemkäitumistele kui ka erinevatele kogni- tiivsetele ja sotsiaal-emotsionaalsetele häiretele ajutraumajärgselt. Lisaks tut- vustatakse doktoritöös põhjalikumalt ühte kaasaegset arvutipõhist tähelepanu- funktsioonide arendamiseks mõeldud treeningprogrammi ja selle sobilikkust ajutraumaga laste tähelepanufunktsioonide parandamiseks.
Doktoritöö esimeses osas uuriti, kas kerge ajutraumaga lastel esineb juba enne traumat tavapärasest enam sotsiaal-emotsionaalseid probleeme. Uuringu- tes I ja II osales 35 kolme kuu kuni viie aasta ja viie kuu vanust kerge aju- traumaga last, kes ajavahemikul 2005. a detsember kuni 2009. a mai olid hospitaliseeritud SAs Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinik. Uuringusse kaa- satud ajutraumaga laste vanemad täitsid kohe pärast lapse hospitaliseerimist „Vanuste ja staadiumide küsimustiku” iseloomustades oma lapse käitumist kahe nädala jooksul enne õnnetust. Ajutraumajärgse sotsiaal-emotsionaalse käitumise kaugtulemuste hindamiseks täitsid vanemad lapse vanusele vastava uue küsi- mustiku üheksa kuud pärast ajutraumat. Kontrollgrupp koosnes 70 sama vanast ja samast soost normarenguga lapsest. Ka kontrollgruppi kuulunud laste vane- mad täitsid lapse vanusele vastava „Vanuste ja staadiumide küsimustiku” kahel korral – uuringu alguses ning üheksa kuud pärast esimese küsimustiku täitmist.
Meie uuringu tulemustest selgus, et kerge ajutraumaga imikute ja väikelaste hulgas on juba enne traumat sagedasemad erinevad sotsiaal-emotsionaalsed probleemid. Seejuures eristasid just kehvem enesekontroll ja liigne iseseisvus kerge ajutrauma grupi lapsi kontrollgruppi kuulunud eakaaslastest (uuring I). Veelgi enam, väga selgelt eristusid ajutrauma gruppi kuulunud laste vanuse- ja soospetsiifilised sotsiaal-emotsionaalsed probleemid. Nii näiteks on ajutrauma- dest (eriti kukkumistest) ohustatumad afektiivsete probleemidega 12 kuu va- nused imikud, suhtlemis- ja enesekontrolliraskustega 30 kuu vanused väike- lapsed ja liiga iseseisvad ja sõltumatud 5-aastased lapsed. Sagedamini esineb ajutraumasid ka liiga iseseisvatel ja/või kehvema enesekontrolliga poistel ja eakohasest nõrgemate adaptiivsete võimetega tüdrukutel. Ka üheksa kuud pärast õnnetust ilmnes kerge ajutrauma läbi teinud lastel tervete eakaaslastega võrreldes rohkem sotsiaal-emotsionaalseid probleeme. Nii näiteks olid aju- trauma läbi teinud poisid jätkuvalt kehvema enesekontrolliga ning liiga iseseis- vad ja sõltumatud. Lisaks oli ajutraumajärgselt nii väikestel poistel kui ka väikestel tüdrukutel aga välja kujunenud raskused teistega suhtlemisel.
Seega näitavad meie uuringu tulemused, et varases lapseeas saadud ajutrau- ma järgselt kahjustub oluliselt just teistega suhtlemise võime. Beauchampi ja Andersoni (2010) käsitluste järgi on sotsiaalse suhtlemise häired vähemalt osaliselt seotud ajutraumast tingitud kognitiivsete häiretega (sh info aeglasema töötluse kiiruse ja mäluhäiretega).
Infotöötluse kiiruse ja mälu olulist halvenemist pärast ajutraumat kinnitasid ka meie III uuringu tulemused. 2005. a detsembrist kuni 2009. a maini SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osa- konnas läbi viidud uuringus osales 38 ajutraumaga (sh 21 kerge ajutraumaga) last vanuses 6–16 aastat, kelle infotöötluse kiirust, visuaalruumilist planeerimis- võimet ja visuaalset mälu hinnati nii trauma akuutses faasis kui ka kaks aastat pärast traumat Rey-Osterrieth’i kompleksse kujundi testiga.
Uuringu tulemustest selgus, et kohe pärast ajutraumat esines ligi pooltel ajutrauma läbi teinud lastest visuaalse mälu häireid, ühel kolmandikul oli ras- kusi visuaalruumilise planeerimisega ja üks kolmandik lastest töötles visuaalset informatsiooni eakohasest aeglasemalt. Mäluprobleemide täpsemal uurimisel selgus, et ajutrauma läbi teinud lastele valmistas raskusi nii visuaalse info kohene kui ka hiline vaba meenutamine, samas kui visuaalse info äratundmisega olulisi raskusi ei olnud. Kerge aju- traumaga laste põhjalikumal uurimisel selgus, et trauma akuutses faasis oli visu- aalne mälu häiritud 61,5% uuringus osalenud kerge ajutraumaga lapsest – suur osa nendest lastest oli hädas visuaalse info taastamisega. Raskused visuaalse info salvestamise või visuaalse info kodeerimisega olid pigem harvad ja esinesid vaid üksikutel kerge ajutraumaga lastel. Paljude laste jaoks olid kirjeldatud kognitiivsed häired püsivad – kaks aastat pärast ajutraumat oli ühel kolmandikul ajutraumaga lastest ikka raskusi visuaal- ruumilise planeerimisega ja ligi pooltel esines visuaalse mälu häireid.
Kui dünaamikas ei ilmnenud kerge ega ka mõõduka/raske ajutraumaga laste visuaalse info koheses ja hilises meenutamises olulisi muutusi, siis visuaalse info äratundmine paranes märgatavalt just kerge ajutraumaga lastel, aga mitte mõõduka ja raske ajutraumaga lastel. Need tulemused on osaliselt kooskõlas ka Andersoni ja tema kolleegide uuringutulemustega, kes juba 1999. aastal avalda- tud uurimuses väitsid, et kui ka trauma akuutses faasis ei esine kerge, mõõduka ja raske ajutraumaga laste mälufunktsioonides olulisi erinevusi, siis aasta pärast ajutraumat on kergema ajutraumaga laste mälufunktsioonid oluliselt paremad, võrreldes raskema ajutrauma läbi teinud lastega. Veel selgus meie III uuringu tulemusest, et visuaalse info töötluse kiiruse häired on iseloomulikud vaid trauma akuutses faasis – kaks aastat pärast õnnetust oli uuringus osalenud laste infotöötluse kiirus eakohane.
Lisaks visuaalse mälu, visuaalruumilise planeerimisvõime ja visuaalse info töötlemise kiiruse häiretele võivad ajutraumajärgselt ilmneda ka raskused kes- kendumisel visuaalsetele ja/või auditoorsetele stiimulitele (IV uurimus). IV uuringus leidsime, et ülesannetes, kus tuleb tähelepanu koondada visuaalsetele või auditoorsetele stiimulitele, on ajukahjustusega lapsed tervetest eakaaslastest aeglasemad. Ajavahemikul märts 2010 kuni aprill 2012 läbi viidud sekku- misuuringus osales kaheksa 10–12 aasta vanust ajukahjustusega (viis kerge ajutrauma ja kolm epilepsia diagnoosiga) last ning 18 samaealist normarenguga last. Kuue nädala kestel, iga nädal kahel korral, võtsid uuringusse kaasatud aju- kahjustusega lapsed osa arvutipõhisest erinevaid tähelepanufunktsioone arenda- vast treeningust ForamenRehab. Selleks, et treeningute efektiivsust ja laste motivatsiooni suurendada ja õpitut paremini igapäevaellu rakendada, toimus treening terapeudi juhendamisel. Pärast kuus nädalat kestnud treeningut ilmnes ajukahjustusega laste tähelepanu püsivuses ja kompleksses tähelepanus oluline positiivne dünaamika. Ajukahjustusega laste fokusseeritud tähelepanu ja seira- mise võime selle aja jooksul aga oluliselt ei paranenud. Kas treeningutejärgselt kerge ajutraumaga laste fokusseeritud tähelepanu ja seiramise võime tõesti ei parane või ei võimaldanud kasutatud uuringumetoodika paranemise olemust piisavalt täpselt hinnata, sellele püüame vastuse leida jätkuuuringutes.
Nii laste kui ka lastevanemate subjektiivne tagasiside ja pilootuuringu es- mased tulemused kinnitasid aga treeningute positiivset mõju – terapeudi juhen- damisel ForamenRehab programmiga tähelepanufunktsioonide treenimine parandab kerge ajutraumaga laste tähelepanuvõimet.
Lõpetuseks, ka kerge ajutrauma varases lapseeas võib avaldada negatiivset mõju lapse edasisele sotsiaal-emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule. Üheks parimaks viisiks selliseid soovimatuid tagajärgi ära hoida, on ajutraumat en- netada. Meie uuringutulemustest selgus, et juba varases eas on võimalik tu- vastada erinevaid soole ja vanusele omaseid ajutraumaga seotud sotsiaal- emotsionaalseid riskikäitumisi. Lapsed, kellel sellised käitumisjooned ilmne- vad, vajavad erilist tähelepanu ja suunamist. Seega on oluline teavitada vanemaid ja ka teisi väikelastega tegelevaid täiskasvanuid erinevate vanusele ja soole omaste sotsiaal-emotsionaalsete probleemkäitumiste osas. Laps, kes siiski õnnetusse satub ja kerge ajutrauma saab, vajab aga olemasolevate ja/või tekkivate sotsiaal-emotsionaalsete ja kognitiivsete probleemide kiiret märkamist ning sobilike sekkumisstrateegiate rakendamist juba probleemide ilmnemise varases etapis.
Doktoritöö täistekst on kättesaadav
Leave a Reply