Tõnu Jürjen (Tervise Arengu Instituudi ekspert) astus EPLi liikmeks ning jagab oma kogemusi koolipsühholoogia teemal. “Üsna varakult tasub loobuda vaatest, et koolipsühholoog on koolis lapsega töötamiseks. Kuigi sedagi tuleb ja tasub teha, on märkimisväärselt tulusam kulutada aega last ümbritsevate täiskasvanute konsulteerimisele.”
Sel kevadel täitus mul kümme aastat praktiseeriva koolipsühholoogina üldharidussüsteemis. Selle aja jooksul jõudsin töötada nii tava- kui erikoolis ning õppenõustamiskeskuses. Kuna viimastel aastatel esitati mulle värskete kolleegide poolt sagedasti küsimus „Mida üks koolipsühholoog siis päriselt tegema peaks?“ ning minu napp vastus „Kõike, mida koolis õpetati“ ühtegi küsijat ei rahuldanud, otsustasin mõne rea sellele probleemile pühendada. Seda enam, et olen – loodetavasti ajutiselt – praktiku rolli kõrvale pannud ning ehk oleks mul endalgi naastes abiks olulist meenutada.
Saa sõbraks pedagoogide ilmavaatega!
Haridussüsteemi tööle asudes on oluline tutvuda pedagoogika mineviku ja oleviku teooria ning praktikaga. Veelgi enam – kasulik oleks võtta ka aega pedagoogika arengusuundumustest ning tulevikust mõtisklemiseks. Haridusvallas töötamiseks on vaja aru saada, mis imeloom see pedagoogika üldse on ning kuidas need pedagoogid siis maailmast aru saavad. Seejuures tuleb meeles pidada, et see, mida nad arvavad end tegevat, ja see, mida nad teevad, ei lange alati täiel määral kokku. Lisaks pedagoogika põhimõtete ja –võtetega tutvumisele tasub kulutada piisavalt aega, et aru saada, kuidas haridussüsteem ning hariduslike erivajaduste õpilaste toetussüsteem on reguleeritud. Kui pedagoogika aluseid tutvustavad kursused pole käepärast, tasub kätte võtta mõni ülevaatlik teos, mis ei piirdu vaid pedagoogilise psühholoogia tutvustamisega. Abiks on ka kogenud ja pädevate õpetajate tundide külastamisest ning nendega nähtust vestlemisest. Hea õpetaja on valmis isegi psühholoogi õpetama!
Sinu kliendiks on kogu organisatsioon!
Alustava koolipsühholoogi uksest lükatakse sagedasti sisse mõni iseenda, kaaslaste või õpetajaga pahuksis olev õpilane koos kommentaariga „Tehke temaga midagi!“. Paremal juhul siseneb kabinetti õpetaja või vanem, kes ütleb „Mina ei oska temaga enam midagi teha!“. Üsna varakult tasub loobuda vaatest, et koolipsühholoog on koolis lapsega töötamiseks. Kuigi sedagi tuleb ja tasub teha, on märkimisväärselt tulusam kulutada aega last ümbritsevate täiskasvanute konsulteerimisele. Nii on lootust, et muutused kiiremini tõeks saavad. Tähtis on see vähemalt kahest vaatenurgast: esiteks on täiskasvanu palju enam kimpus ja vajab seda abi kiiremini, teiseks on tal olukorra muutmiseks sageli enam ressurssi. Kõige keerulisem on aga kooli kui organisatsiooni tervikuna mõista ning süsteemseid raskusi ennetada ja leevendada. Näiteks, kui koolis esineb palju käitumisprobleeme, tasub mõelda sellest, kuidas kooli suhtlemiskultuur või tegutsemisreeglid neid probleeme tekitavad või alal hoiavad.
Võta aega tööks, mida kõige vähem väärtustatakse!
Enamasti oodatakse koolis tugispetsialistilt tulekahjude kustutamist. Psühholoogi töö on mõnikord süda kõvaks teha ja leegid tähelepanuta jätta ning minna sinna, kust tuli alguse saab. Ennetustöö on hariduses sõnade tasandil suurima tähtsusega, kuid ometigi ei näi keegi selle jaoks aega leidvat. Selleks, et tulekahjusid tulevikus võimalikult vähe oleks, tasub piisavalt aega ainult ennetustöö jaoks reserveerida. Väheks jääb eraldatud aega nii või teisiti, aga parem teha seda vähest! Kuna ennetustöö kasuks ja edu mõõduks on probleemid, mida me ei näe, peab siin psühholoog olema kannatlik nagu laps, kel palutakse enne vahukommi söömist oodata.
Varajane märkamine on pool võitu!
Aita luua koolil organisatsioonile sobiv süsteem erivajadustega õpilaste kiireks märkamiseks ning esmase abi pakkumiseks. Varajane märkamine pole passiivne ootamine, kuni probleem enam elada ei lase, vaid süsteemne ning järjekindel otsimine. Tähelepanu tasub pöörata mitmetele aspektidele: kognitiivne areng, sotsiaalsed oskused, emotsionaalne toimetulek. Siin on vaja leida liitlasi ja hoida suhteid kolleegidega. Abiks on sotsiaalpedagoog, eripedagoog, kooli tervishoiutöötaja ja kogu õpetajaskond. Enamasti on nad kõik nõus abiks olema, kui vaid piisavalt selgelt sõnastada, millist abi neilt selles töös ootame.
Ära kuluta liialt aega tööle, mida tellitakse!
Sagedasti oodatakse tugispetsialistilt koolis kõige erinevamate ülesannete täitmist: garderoobis korra pidamine, haigeks jäänud õpetaja asendamine, spordipäeval kaugushüppe tulemuste mõõtmine või tugiisikuna tunnis lapse kõrval istumine. Kõike seda võib teha, kuid vaid siis, kui see on enda rollist tulenevalt põhjendatud. Vahetunnis õpilaste käitumise jälgimine võib anda väärtuslikku informatsiooni kooli psühholoogilise kliima kohta (hindamine), asendustundi võib kasutada lastele mõne uue oskuse õpetamiseks (ennetustöö), spordipäev võib olla heaks võimaluseks lastele näidata, et oled tavaline inimene, kellega saab kergelt kontakti (abivajaja pöördumise tõenäosuse suurendamine) ja tunnis õpilase tegevuse jälgimine ning suunamine aitab mõista õpilase ja keskkonna vastastikmõju. Kui kõrvalisi ülesandeid saab aga liiga palju, tasub minna mõnda klassi ja enese kehtestamise teemal väike harjutustund läbi viia. Nii on lootust, et midagi endalegi külge jääb.
Kokkuvõtteks
Haridussüsteemis on edukad psühholoogid, kes oskavad panna piire, seada prioriteete, näevad puude taga metsa ja oskavad ülikoolist saadud mänguklotside abil konkreetsesse kooli sobituvaid töömudeleid luua. Kuna murede ja raskuste hulk ning igapäevane silmitsi olek nii enda, haridussüsteemi kui ühiskonna piiratusega on koormav, aitab mõnda ka kerge eneseiroonia enda ning oma eriala suhtes. Kindlamast kindel on aga vajadus leida head kolleegid, kellega aeg-ajalt aru pidada, et oma (haridussüsteemis teiste jaoks) veidras rollis mitte liialt üksi jääda.
Leave a Reply