Olen töötanud psühholoogina Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses peagi juba kümme aastat. Rehabilitatsioonivaldkond on kiirelt arenev ja siin on võimalik ka ise arengutele palju kaasa aidata, kui vaid tahtmist on. Astangu Keskusesse saab tulla nii õppima kui ka rehabilitatsiooniteenusele, et omandada erivajadusest lähtuvalt oskused igapäevaeluks ja saavutada valmisolek tööeluks. Arvestades seda, et meie keskuse klientideks on tööealised inimesed, siis puutun kokku väga mitmesuguste erivajadustega (nt autism, intellektipuue, erinevad psüühikahäired, erinevad neuroloogilised haigused, ajukahjustus, seljaajutrauma jne). Selles töös on väga oluline omada nii kliinilise psühholoogi kui ka neuropsühholoogi teadmisi. Töötan meeskonnas, kus iga liige on oluline lüli. Teisiti ei saakski, sest sageli tegeleme komplekssete probleemidega. Sisuliselt on kõik meie keskuse tegevused suunatud sellele, et inimene jõuaks tööellu ja saaks niipalju kui võimalik, ise hakkama. Kui inimene ei ole valmis või võimeline päris tööeluks, siis aitame temal ja ta lähedastel aru saada, mis tegevused on jõukohased ja kuidas ta saaks siiski olla tegus ja tunda elust rõõmu.
Alljärgnevalt keskendun siiski ühele teemale – ajukahjustusega inimeste rehabilitatsioon. Usun, et see tegevussuund väärib esiletõstmist ja ka rohkem teavitustööd.
Rehabilitatsiooniprogramm ajukahjustusega inimestele
Astangu Keskuses on juba 12 aastat läbi viidud rehabilitatsiooniprogrammi, mis mõeldud ajukahjustusega inimestele. See programm (Tahan tööle, varasemalt Taastumiskursus) on mõeldud tööealistele inimestele, kes on saadud peaajutrauma või insuldi järgselt aktiivse taastusravi läbinud. Samas seisavad nad kognitiivsete, emotsionaalsete ja/või füüsiliste probleemide tõttu endiselt silmitsi küsimusega, kuidas nüüd oma eluga edasi minna. Kui varem nimetasime programmi Taastumiskursuseks, siis uus nimi Tahan tööle viitab programmi sisulisele tegevusele ja eesmärgile – inimene teadvustab, millised on tema võimed haigestumise/trauma järgselt ning leiab huvipakkuva ja jõukohase töö või tegevuse. Programm on aastate jooksul teinud läbi mitmeid arenguid, et sobituda just Eesti rehabilitatsioonisüsteemi. Programmi meeskonnaga on käidud õppimas soomlastelt Käpylä Rehabilitatsioonikeskuses, kus juba üle 20 aasta on tegutsenud terviklik neuropsühholoogiline rehabilitatsiooniprogramm INSURE (Sarajuuri & Koskinen, 2006). Ka Hollandi ja Saksamaa rehabilitatsioonikeskuste külastused andsid tõuke, et Eesti programm veelgi terviklikumaks muuta. Inspiratsiooni ja väärtuslikke teadmisi on pakkunud ka mitmed neuropsühholoogia alased koolitused Eestis. Programmi käigus tehakse nii rühma- kui ka individuaalteraapiate kaudu tööd sellega, et inimene mõistaks – ajukahjustus on muutnud elu jäädavalt, muutustega tuleb kohaneda ja sageli tuleb leida uued tegevused, mis annavad elule sisu ja väärtuse. Programmis tehakse koostööd ka lähedastega, sest oluline on nii kliendi enda kui ka tema lähedaste teadlikkuse areng. Rehabilitatsiooniprogrammi lõppeesmärk on inimese jõudmine tagasi aktiivsesse ellu, mille tõttu pöörame suurt tähelepanu praktilisele tegevusele, vabatahtlikule tööle, praktikale töökohal. Teadlikkus traumajärgsetest muutustest areneb just tegevuse käigus, kui inimene saab otsest tagasisidet oma toimetuleku kohta. Programmis saab inimene taas harjuda päevarutiiniga, pingutusega, igapäevase suhtlemisega ning kogemuste kaudu teadvustada, milline on tema vaimne ning füüsiline suutlikkus traumajärgselt, mis tööd ja tegevused talle sobivad ning huvi pakuvad.
Programm kestab 8 kuud ja ühes grupis on tavaliselt 6-8 osalejat. Vaatamata sellele, et peaajutrauma või insulti haigestumise juhtusid on Eestis rohkelt, ei ole olnud väga kerge programmi osalejaid leida. Selleks, et info jõuaks abivajajani, oleme teinud koostööd erinevate taastusraviasutustega Eestis, enamasti liigub info spetsialistide kaudu ja nii leiavad nii mõnedki taastusravipatsiendid lõpuks tee Tahan tööle rehabilitatsiooniprogrammi.
Kui vaadata statistikat, siis näiteks 2016.aastal oli Eestis vanuses 15-64 registreeritud 1151 koljusisese vigastuse esmahaigusjuhtu ning 1552 esmahaigestumist peaajuveresoonte haigustesse (Tervise Arengu Instituut, 2017). Seega võib arvata, et lisaks taastusravile edasist rehabilitatsiooni vajavaid ajukahjustusega inimesi on tegelikult palju rohkem kui programmis osaleda soovijaid. Tahan tööle programmis saab osaleda olenemata elukohast, kuna võimalik on elada õpilaskodus. Võimalik, et tihti ei võta inimesed ühendust juba seetõttu, et ei soovi viibida kodust liiga kaugel. On ka selge, et üks programm ei jõua katta ära tegelikke rehabilitatsioonivajadusi Eestis. Ideaalis võiks terviklikku neuropsühholoogilist lähenemist pakkuvaid programme tööealistele ajukahjustusega inimestele olla ka mujal Eestis. Miks mitte näiteks Tartus? Usun, et võimekust ja võimalusi peaks jätkuma küll.
Tahan tööle programmi saamiseks võib Astangu Keskuse poole pöörduda aastaringselt. Alati ei pruugi inimene vajada just seda programmi, aga hindamise käigus anname alati soovitusi, millist tuge ja teenuseid inimene vajab ja viime ta teenustega kokku. Programmist võib lähemalt lugeda siit: http://www.astangu.ee/oppetoo/oppevoimalused/taastumiskursus/
Jätkuv tugi pärast taastumisprotsessi
Selleks, et inimene pärast programmi lõppemist ei jääks üksi silmitsi uute katsumustega, on loodud ajukahjustusega inimeste tugigrupp nii Tallinnasse kui ka Tartusse. Tegelikult on tugigrupi vajadus ka teistes Eesti linnades, sest ajukahjustus jääb inimesele kogu eluks. Kohtumine inimestega, kellel on sarnased kogemused, mured ja rõõmud, võimaldab üksteist toetada ja seeläbi anda kuuluvustunde. Tugigrupi läbiviimine on olnud heaks vabatahtliku töö võimaluseks näiteks tudengitele, kes on huvitatud neuropsühholoogiast ja praktilisest tööst ajukahjustusega inimestega.
Koostöömõtted
Tegelikult ei ole ajukahjustusega inimeste rehabilitatsioonis see programm üksi ju tähtis. Taastusravi ja edasisi rehabilitatsiooniteenuseid peab ikka vaatama terviklikult, sest kõige tähtsam on ju see, et inimene saaks just sellist ravi ja toetavaid teenuseid, mis aitaksid tal oma elus trauma või haigestumise järgselt hästi toime tulla.
Seetõttu oleme oma meeskonnas mõelnud, et üheks võimaluseks on luua koostöövõrgustik erinevatest taastusravi-ja rehabilitatsiooniasutustest. Koostöövõrgustik võiks koondada asutusi, kes pakuvad toetavaid teenuseid ajutraumaga inimestele ja tema lähedastele. Teenused on ju erinevates kohtades laiali ning keerulises olukorras inimesel ja tema perel ei ole sageli jõudu ega aega otsida infot. Kokku koondatud info ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele on äärmiselt vajalik, samuti ka teenusepakkujate omavaheline koostöö ja informeeritus. Praegu on internetist leida väga informatiivne veebileht insuldihaigetele www.insult.ee, ajutraumaga seonduv info ei ole veebis veel ühte kohta koondatud. Olemas on siiski väga praktiline raamat, mis pakub palju olulist infot ajukahjustusega inimestele ja nende lähedastele – „Kui aju puhkab“ (Mölder, K., 2015).
Viiteid:
Mölder, K. (2015). Kui aju puhkab. Tallinn: MTÜ Eesti Iseseisva Elu Keskus. www.kuiajupuhkab.ee
Sarajuuri, J. M. & Koskinen, S. K. (2006). Holistic neuropsychological rehabilitation in Finland: The INSURE program – a transcultural outgrowth of perspectives from Israel to Europe via the USA. International Journal of Psychology, 41 (5), 362-370.
Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas, Tervise Arengu Instituut, 2017.
Leave a Reply