TÜ Psühholoogia instituudis kaitses 2018 aasta märtsis doktorikraadi Nele Põldver. Juhendajateks olid dr Kairi Kreegipuu, prof. dr. Jüri Allik ja dr. Risto Näätänen, oponendiks prof. dr. Erich Schröger. Nele doktoriväitekirja teemal ilmus lugu ka ajakirjas Universitas Tartuensis https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/2710 Doktoritöö on kirjutatud inglise keeles ja originaalpealkiri on “An experimental exploration of automatic processes in visual perception“.
Väitekiri keskendub nägemistaju protsesside eksperimentaalsele uurimisele, mis on suuremal või vähemal määral automaatsed. Uurimistöös on kasutatud erinevaid eksperimentaalseid katseparadigmasid ja katsestiimuleid ning nii käitumuslikke- kui ka ajukuvamismeetodeid. Esimesed kolm empiirilist uurimust käsitlevad liikumisinformatsiooni töötlust, mis on evolutsiooni käigus kujunenud üheks olulisemaks baasprotsessiks nägemistajus. Esmalt huvitas meid, kuidas avastatakse liikuva objekti suunamuutusi, kui samal ajal toimub ka taustal liikumine (Uurimus I). Nägemistaju uurijad on pikka aega arvanud, et liikumist arvutatakse alati mõne välise objekti või tausta suhtes. Meie uurimistulemused ei kinnitanud taolise suhtelise liikumise printsiibi paikapidavust ning toetavad pigem seisukohta, et eesmärkobjekti liikumisinformatsiooni töötlus on automaatne protsess, mis tuvastab silma põhjas toimuvaid nihkeid, ja taustal toimuv seda eriti ei mõjuta. Teise uurimuse tulemused (Uurimus II) näitasid, et nägemissüsteem töötleb väga edukalt ka seda liikumisinformatsiooni, millele vaatleja teadlikult tähelepanu ei pööra. See tähendab, et samal ajal, kui inimene on mõne tähelepanu hõlmava tegevusega ametis, suudab tema aju taustal toimuvaid sündmusi automaatselt registreerida. Igapäevaselt on inimese nägemisväljas alati palju erinevaid objekte, millel on erinevad omadused, mistõttu järgmiseks huvitas meid (Uurimus III), kuidas ühe tunnuse (antud juhul värvimuutuse) töötlemist mõjutab mõne teise tunnusega toimuv (antud juhul liikumiskiiruse) muutus. Näitasime, et objekti liikumine parandas sama objekti värvimuutuse avastamist, mis viitab, et nende kahe omaduse töötlemine ajus ei ole päris eraldiseisev protsess. Samuti tähendab taoline tulemus, et hoolimata ühele tunnusele keskendumisest ei suuda inimene ignoreerida teist tähelepanu tõmbavat tunnust (liikumine), mis viitab taas kord automaatsetele töötlusprotsessidele. Neljas uurimus keskendus emotsionaalsete näoväljenduste töötlusele, kuna need kannavad keskkonnas hakkamasaamiseks vajalikke sotsiaalseid signaale, mistõttu on alust arvata, et nende töötlus on kujunenud suuresti automaatseks protsessiks. Näitasime, et emotsiooni väljendavaid nägusid avastati kiiremini ja kergemini kui neutraalse ilmega nägusid ning et vihane nägu tõmbas rohkem tähelepanu kui rõõmus (Uurimus IV). Väitekirja viimane osa puudutab visuaalset lahknevusnegatiivsust (ingl Visual Mismatch Negativity ehk vMMN), mis näitab aju võimet avastada automaatselt erinevusi enda loodud mudelist ümbritseva keskkonna kohta. Selle automaatse erinevuse avastamise mehhanismi uurimisse andsid oma panuse nii Uurimus II kui Uurimus IV, mis mõlemad pakuvad välja tõendusi vMMN tekkimise kohta eri tingimustel ja katseparadigmades ning ka vajalikke metodoloogilisi täiendusi. Uurimus V on esimene kogu siiani ilmunud temaatilist teadustööd hõlmav ülevaateartikkel ja metaanalüüs visuaalsest lahknevusnegatiivsusest psühhiaatriliste ja neuroloogiliste haiguste korral, mis panustab oluliselt visuaalse lahknevusnegatiivsuse valdkonna arengusse.
Väitekirja esimest osa saab lugeda siit http://dspace.ut.ee/handle/10062/59175
Leave a Reply