Kliiniline psühholoog Siim Jakobsoo ühines EPLi ridadega ning tutvustab oma tööd ja põhimõtteid.
Olen töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis Psühhiaatriakliinikus akuutosakonnas psühholoogina kaks aastat, 2018.a. sügisel omandasin ka kliinilise psühholoogi kutse. Peamiselt töötan ambulatoorselt ja statsionaarselt psühhootilise häirega patsientidega, kuid ka teiste häiretega ning komorbiidsete juhtumitega.
Tartu Ülikooli Kliinikumis olen töötanud tegelikkuses juba peaaegu 8 aastat, esimesed kuus neist hooldajana. Hooldajana töötasin kogu oma psühholoogia bakalaureuse- ja magistriõpingute vältel ning pean seda ka oma praegust tööd arvesse võttes hindamatuks kogemuseks. Lühidalt öeldes tunnen, et olen hakanud rohkem mõistma, milline mõju võib erinevatel häiretel patsientide igapäevasele funktsioneerimisele olla ja sellest johtuvalt olen püüdnud ka oma käesolevas töös psühholoogilisi sekkumisi suunata.
Käesolevalt olen kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia keskastme koolitusel ja plaanin lähematel aastatel selles vallas oma pädevust tõsta. Oma igapäevases teraapiatöös põhinengi peamiselt kognitiiv-käitumuslikule alustele. Lisaks teraapiale viin nii statsionaarselt, kui ka ambulatoorselt läbi mitmeid suhtlemis- ja teraapiagruppe, kus õpetan patsientidele suhtlemisoskusi ja kus käsitleme emotsioone meie igapäevases elus. Samuti tegelen oma töös kognitiivsete funktsioonide ja isiksuse uuringute tegemisega.
Leian, et meie ühiskonnas ei ole stigmal enam kohta vaimses tervises, seetõttu on normaliseerimine üks olulisemaid tehnikaid, mida oma igapäevases töös kasutan. Just psühhootilise häirega inimestel on väga suur risk sattuda stigmatiseerimise alla, kuna nende kogemused on võrreldes teiste inimestega (ja neil esinevate raskustega) erinevad ja tihtipeale raskesti mõistetavad (1). Näiteks emotsioonide tundmise ja nendest rääkimise normaliseerimine on üheks põhjuseks, miks ma statsionaarseid suhtlemisgruppe korraldan. Loodan sealjuures, et inimestel tekib ka motivatsioon oma probleemidega teraapias juba edaspidiselt põhjalikumalt tegeleda. Normaliseerides oma vaimse tervisega tegelemist spetsialistide juures suuname inimesi eemale nendest eneseabiviisidest, mis võivad pahatihti nende igapäevast hakkamasaamist veelgi rohkem vähendada.
Psühhoteraapia, sealhulgas kognitiiv-käitumusliku teraapia, roll psühhootiliste häirete ravis on muutumas. Teaduskirjanduses räägitakse üha rohkem, et positiivse sümptomaatikaga, mis psühhootiliste häiretega kaasneb, on võimalik tegeleda lisaks psühhofarmakoloogiale ka
kognitiiv-käitumusliku teraapiaga (1). Kindlasti ei ole esmaseks eesmärgiks psühhotroopseid ravimeid psühhoteraapiaga asendada, vaid pigem toetada episoodist taastumise kulgu või tegeleda residuaalse sümptomaatikaga, mis võib sõltumata medikamentoossest ravist säilida (1, 2). Näiteks võib psühhoteraapiaga võtta eesmärgiks tegeleda psühhoosis inimese emotsioonidega, kognitiivsete protsessidega (nt kognitiivsed moonutused), hinnangute andmisega või sotsiaalse keskkonnaga (1). Väga olulised osad teraapias on eesmärkide seadmine, psühhoedukatsioon, toimetulekuoskuste arendamine, kognitiivne restruktureerimine ja käitumuslikud eksperimendid (3). Psühhoteraapia peamiseks eesmärgiks ei pea olema positiivse sümptomaatika reaalsuse-ebareaalsuse või ratsionaalsuse-mitteratsionaalsuse hindamine, vaid näiteks kergendada inimestel igapäevaeluga toimetulekut ning eesmärkide seadmist ja nendeni jõudmist (3). NICE ravijuhiste 2014.a. versioonis (4) tuuakse välja, et täisealiste skisofreeniaga patsientidega kognitiiv-käitumusliku teraapia läbiviimisel on soovituslik aidata neil luua seoseid oma mõtete, tunnete ja käitumise vahel ning nende käesolevate või varasemate sümptomite ja/või funktsioneerimise vahel, samuti aidata neil ümber hinnata sümptomitega seotud tajuelamusi, uskumusi ja selgitusi. Lisaks soovitatakse antud ravijuhises kaasata teraapiasse vähemalt üks järgnevatest komponentidest: sümptomitega või sümptomite taas ilmnemisega seotud mõtete, tunnete või käitumise jälgimise õpetamine; sümptomitega toimetulekuviisidele alternatiivide leidmine; stressi vähendamine; funktsioneerimise parandamine. Seega võib väita, et kognitiiv-käitumuslik teraapia on leidmas oma asendamatut rolli psühhootiliste häirete ravis, nagu see on olnud aastaid juba näiteks ärevus- ja meeleoluhäirete puhul.
2015. aastal sai Siim Jakobsoo bakalaureusetöö 2. preemia (650 eurot) terviseuuringute valdkonnas „Psühhoosiriski hindavate mõõdikute adapteerimine eesti keelde” (Tartu Ülikool) eest.
Viited
1. Kuipers, E., Garety, P., Fowler, D., Freeman, D., Dunn, G., Bebbington, P. (2006). Cognitive, Emotional, and Social Processes in Psychosis: Refining Cognitive Behavioral Therapy for Persistent Positive Symptoms. Schizophrenia Bulletin, 32(1), 24–31.
2. Ximmermann, G., Favrod, J., Trieu, V.H., Pomini, V. (2005). The effect of cognitive behavioral treatment on the positive symptoms of schizophrenia spectrum disorders: A meta-analysis. Schizophrenia Research, 77(1), 1-9.
3. Cather, C., Penn, D., Otto, M.W., Yovel, I., Mueser, K.T., Goff, D.C. (2005). A pilot study of functional Cognitive Behavioral Therapy (fCBT) for schizophrenia. Schizophrenia Research, 74(2-3), 201-209.
4. National Institute for Health and Care Excellence. (2014). Psychosis and schizophrenia in adults: prevention and management (NICE Clinical Guideline No. CG178). Võetud leheküljelt https://www.nice.org.uk/guidance/cg178.
Leave a Reply